Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

[W@ldur]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Svago (kirjeldatud) elualgus on hea näide sellest, kuidas peabki alustama tegelikult iga asjaga.
Lihtsalt peab huvitama, ja ei saagi olla muud piirangut. Üle võlli ei tasu ironiseerima hakata, hävitaja kangide taha päris kutsikas küll ei pääse, aga kui huviringidel on vägivaldselt pandud vanuse-piirid või kooliainetel eeldusained, siis ega ikka alati neist lugu pole. Ja ei peagi olema. Näita ülesse initsiatiivi ja asjalik nägija näeb kohe läbi. Mõni ei sobi isegi korduvatel eelduste olemasolul.

[vanemleitnant]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Siis olen mina olnud arengupeetusega, aga mida ma kolmeaastaselt tegin, küll ei mäleta. Üks mu lastelastest on just kolmene, tean täpselt milleks nii vanad võimelised on. Detektorvastuvõtja sai kokku pandud ikka kooliajal, kui lugemisoskus ka juba käes.
Ja milline maja on lasketiir, ei ole mulle vaja lihtsate sõnadega ning aeglaselt seletada.

[Svago]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

On mulgi lapsed ja lapselapsed. Tänapäeva 7 aastane ei pumpa rattakummigi, aga arvutis teeb imet. Mul oli võrrisõit 7 aastaselt selge ja teadsin mootorist päris palju. Selline kätehuvi on asendatud arvuti või moblaga. Mul üks tuttav tõi omal ajal Soomest igasuguseid TV mänge - ta laps veel ei rääkinudki, kui juba mängis. Ma ise mäletan palju varajasemat aega kui 3 aastane. Leian ka selle maja veel ülesse, kus enne seda elasime. Ja vanemad pole seda maja mulle kunagi hiljem näidanud.
Ma igaks juhuks ei ütle, kui vanalt mu ema õpetas mind lugema, kirjutama ja 10-ni arvutama. Ma lasteaias ei käinud.
Ja tollal oli mu esimeses klassis ka nooremaid kui 6 aastased.

Minu laste ajal õpiti lugema-kirjutama ikka lasteaias. Kooli minnes pidi lugemine selge olema.
Osad käisid ka nn. eelkoolis 5..6 aastaselt. Mõlema lapse rühmade seast oli võib-olla paar last, kes lugesid kooli minnes veerides.
Aga see nutindus on hävitavalt mõjunud nägemisele. Pole mul siiani prille, abikaasal alles vanemas eas ja ka lastel pole. Lapselastel on ja ühel juba teised …

[martinj]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

... aga arvutis teeb imet. …

Noh ,kui imeks nimetada idiotismide vahtimine "juut juubist", siis jah. See on minu omade tase: P
Seitsmeaastaselt..kolb püsis juba käes. Õigetpidi kusjuures

Inimene õpib siis kui ta on hädas. Ja kõriauguni sita sees. Kui ikka tahtsid raadiot kuulata, ehita ise endale. Tahvelarvutit tänapäeval ei ole võimeline mitte keegi ehitama , isegi kui tahaks.

[RaunoK]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Svago ja home jutule lisaks, siis teil oli väga hea lapsepõlv.

Aga tõstke nüüd käsi kõrgele üles, kes on pidanud pool või täielikult lapsepõlves tegelema elektroonikaga põranda all!
Minu lapsepõlve reeglid, kui huvitas elekroonika.
Reeglid:
Enda poolt paika pandud
1. Laud olgu puhas.
2. Asjadel olgu peidukoht.
3. Vendade eest tuleb eriti väärtuslikud ja haruldased asjad ära peita nt sukavardad, mikromootorid jms.
4. Seinakuubikut võid vaid siis kasutada, kui kedagi kodus pole.
4.1 Seinakuubiku maha põlemisel vaiki õnnetus maha.
5. Kui korgid löövad välja.. "Mina ei tea midagi!"
Teiste poolt pandud reeglid
1. Rohkem kui ühte pistiku pesa pole su tuppa vaja(maja oli tookord valmimis järgus, polnud kipslaategi seinas ja laualamp oli din klemmiliistuga seinas)
2. Mitte midagi sa koju ei tohi tuua.
2.1 Enda vanade elektroonika seadmete komponentide, plaatide ja vanaema poolt toodud teleka juppide omamist vaadati läbi sõrmede.
3. Vanaema poole suvevaheajaks oma vanemate vendade eest pakku minnes kadus asjade eest vastuaja, omanik oli kes tahes ja võidi teha mida tahes. (vahe peal mul tuli taas avastada maja kõrval olevat prügiauku)
4. Jootekolb oli vaid isa pärusmaa.
5. Sul võis olla puupõletusaparaat.
6. Sul võis testriks olla magnetofoni nivoo indikaator
7. Toiteallikatena võisid kasutada ainult patareisid.

Täieneb..

[OSX]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Aga tõstke nüüd käsi kõrgele üles, kes on pidanud pool või täielikult lapsepõlves tegelema elektroonikaga põranda all!

Olin lapsena kehva tervisega nõukogude ajal, seetõttu oli kooliks meditsiinilise taustaga kool, internaadiga. Seal olid rühmades telerid, kas Rekord-312 vms. mustvalged nähtused. Et asusime suht põhjarannikul siis ulatus tahestahtmata meieni ka soome TV. Ilma hääleta aga oli seda ju imelik vaadata, siis häälestasin helitrakti et korraga töötas teler nii vene kui soome heliga. Kui see lõpuks õpetajateni jõudis, oli pomm majas. Teatati KGBsse, kutsuti vestlusele, ähvardati koolist välja visata sõnadega "kui me sealt nüüd ploki leiame, oled siit läinud!" Tuvastamiseks kutsuti lubadega raadioamatöör, kes pidi ploki leidma.

...Ei leidnud. Sest kus ma selle saanud oleks - olin 11 aastane ja ikka täiega võõras keskkonnas. Raadioamatöör oli tore mees, eestlane, õpetas pärast vaikselt trepikojas veel paar nippi kuidas asi parem oleks.

KGB'sse Pagari tänavale II korrusele pidin minema kaks korda. Veider aga kordagi ei räägitud seal minuga teleka häälestamisest, hoopis taheti teada mis teised õpilased teevad ja räägivad... Aga nimi pandi kirja nagu aastakesed hiljem nõukogude sõjaväe sõjakoolis selgus.
Koolist taheti hiljem sellegipoolest välja visata, otsiti igasugu võimalusi kuid ei hakanud hammas väga peale, keeruliseks läks siis kui Breznevit maeti, sest mul oli raske seletada miks ma seda laua peal käsi põsakil lesides vaatan telekast - kui teised seisid püsti valvel. Mäletan selle peale siiani Tarmo Männardi silmi prillide tagant kus üks silm ette heitis ja teine naeris - "Professor" selline . Ja telekast tulnud kolakat kah muidugi .

Järgmiste matuste aegu oli meil aga sama telekas ja soome keel ning Ridari ässa ja hiljem Hittimittari juba tavaline asi mis kedagi endast välja ei viinud - meie varasem esikommunistist õppealajuhataja taandati ning ta ei jätkanud enam kuigi aktiivselt. Ja mind usaldati isegi niivõrd et lubati Kesktelevisooni tehtud dokumetaalis osaleda...

Kui nüüd heietamiseks läks, siis soome TVst nähtud ghettoblasterid läksid hinge, nii sai hakatud 1983 ehitama enda oma. Otsisin selleks kaks 10GD36 avariba, siis ühe konstruktori mis oli 2x10W kividega, päris hea kompaktne aga kivide mark oli Tesla midagi, siis konstruktor korrektorvõimendiga ja mehaanikaks mingi Vesna 202 vist, millele sai stereopea pandud. Puidust küljed ja esi ning tagakaas pleksiklaasist, värvitud, sang oli peal, ja lärmas ikka tolle aja kohta hullu moodi. Kaua ei lärmanud, sest umbes kahe nädala pärast oli see omale jalad alla võtnud ja teadmata kadunuks jooksnud. Mõned kassetid ilmusid küll mõne kuu pärast välja ja ära tundsin need tänu sellele et need olid stereos lindistatud (Uibu Reinu stuudios) aga ega rohkem rõõmu nendest ikka polnud.

Selle ehitamisega oli aga see asi, et ma ei teinud seda mitte põranda, vaid teki all. Jah.
Meil oli internaadis igaühel oma kapp, kuhu mina siis ehitasin lauakese kus sai igasugu asju teha lisaks õppimisele. Ööseks aga tõmbasin teki üle kapiuste ning sain lamp kasutada ja vaikselt teha mis tahtsin. Kui mu uhke ghettoblaster ära kaudus, sain aru maailma asjadest ja... tarisin sinna lampidega raadio, äkki oli Kantata vms. aga igatahes ilma kestata, siis keegi ei julge seda näppida.

See sai omale väga kasuliku lisafunktsiooni - distantslülituse. Et tegu oli alaealistega ja internaadiga, siis oli selge et ka öösel oli meil mingi kasvataja/öövalvur platsis ja meil pidi olema öörahu. Koos vaikusega. Aga me tahtsime ikka muusikat kuulata ja nii sai tehtud selle Kantata rappe jaoks ukse peale toiteahela lüliti, mis ukse avades katkestas toite = tekkis vaikus momentaanselt. Ja kuna oli vaikus siis võis ju ukse taas kinni panna . Ja seda siis ka valvur tegigi, ja seejärel hakkasid lambid jälle soojenema ja tekkis tasapisi heli. Nii oli mugav, sest ei pidanud ise vaevlema et kas jääme vahele või mida, võisime ka lihtsalt magama jääda ning polnud muret. Sõnaga, meile sobis.

[martinj]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Vaesekesed. Siis on mul ikka kuradi moodi vedanud. Ma tegin, mida ma tahtsin ! Ja ma olen õnnelik, et kätt ette ei pandud.
Seinakontaktist on hea sirakas kätte saadud juba nelja-viie aastaselt. Mäletan ise. Ja ma tean, et vanaisa oli kõrval ja lasi sellel sündida.
Aga tänu sellele sai mulle selgeks, mida tohib teha ja mida mitte.
TL4 oli käepärast umbes samast ajast.

[Tuki]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Ma olen küll üsna noor teie kõigi kõrval, kuid lapsepõli möödus 90-datel. Kohe kui oskasin lusikat käes hoida, oskasin ka kruvikeerajat keerutada. Kõik mis vähegi mingit sorti pingega töötas, oli vaja lahti kiskuda, oli see siis rikkis või töökorras. Õnneks vedas ka sellega, et kätt keegi ette ei pannud. Kuna ma tänu kruvikeerajale ja näpitsatele kõik katki tegin, siis otsustati mulle umbes 8-9 aastasena sünnipäevaks esimene jootekolb kinkida. Et noh, äkki õpib midagi parandama ka. Ja siis alles areng algas.

Tuli meelde, kui onupojaga, mõlemad umbes 6 aastased, salaja pööningule hiilisime, kuhu muidu ei lubatud järsu trepi pärast. Seal oli igasugu põnevat kraami peidus, kuid kõige rohkem pani silmad särama üks sangaga raadio, enam marki ei mäleta, vist VEF, ilus ja punane. Tarisime selle hiilides alla suurde tuppa, kruvikeerajad ja näpitsad kätte ja uurima, mis seal sees toimub. Kui põrand juba korralikult juhmeid ja raadiodetaile täis oli, tuli ema koju. Tema nägu võite ainult ette kujutada. Tuli välja, et see oli tema nooruspõlve lemmik raadio ja täiesti töökorras. Saime küll mõnuga pragada, aga noh, mis sa enam teed, saime vähemalt raadio lõpuni juppideks võtta


Korke ja kaitsmeid on saanud ka ikka mõnuga läbi lasta, detailidest suitsu välja jne.. Aga ega muud moodi ei õpi..

[Svago]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Ma olen tagantjärele mõelnud, et miks mind siis lubati nii noorelt sinna pioneerimajja? Enamus lapsi käisid seal huviringides alates 1. klassist.
Üheks põhjuseks võis olla ka see, et mängisin koos juhataja kahe lapsega. Miks mind lubati ka kõrvalasuvasse autoremonditöökotta, oli järgmine mängukaaslane, kes oli vene rahvusest ja kelle isa oli firmas peainsener. Hiljem kolisid nad perega Peterburi, kuid sidemed säilitasime, kuna ta külastas vahel oma siinset vanaema.
Aga tegelikult ma seda ei usu, sest inimesed olid tollal väga sõbralikud ja abivalmis. Neile meeldisid lapsed, kellel oli mingi huvi.
Ma mäletan suurepäraselt sündmusi, mis olid enne minu 3. eluaastat. Mäletan seda tänavat, maja, tubade paigutust, mööbli paigutust, oma isa tehtud puidust mänguasju, oma mängukaaslasi ja isegi seda ehitatavat maja, kus isa käis peale riigitööd puutööd tegema. Ka selle maja lapsi, isa tehtud mängumaja jne.

3 aastaselt kolisime uude kohta. Tutvusin kohe samas hoovis mängivate pioneerimaja juhataja kahe lapsega. Lasteaeda tollal vist polnudki, oli liiga kaugel või ei olnud kohti? Juhataja oli naisterahvas ja võttis meid kolmekesi käekõrvale ja viis samas majas olnud õpilastööde näitust vaatama. Seal oli kaks suurt saali - sisustatud nagu muuseumis. Õrnemad asjad olid klaasi taga vitriinides - igasugused lamptehnikas raadiod ja võimendid, lennukid rippusid laes, osa olid riiulitel - laevamudelid, automudelid; kartauto, mingi motikas olid põrandal jne. Teises saalis oli tüdrukute kraam alates linikutest kuni isetehtud kaltsunukkudeni.

Raadioringist mäletan seda, et esimese asjani tehti selgeks lihtsamad tingmärgid. Tutvustati mõningaid komponente. Seejärel tuligi koostada detektorvastuvõtja makett. See oli selline vineeritahvel, kuhu peale oli puidupõletiga joonistatud skeem. Ühenduspunktides olid banaanpesade sarnased elemendid. Otsisid kastist õiged jupid ja ühendasid otsad plastmutri alla. Neid makette oli veel teisigi. Ma tahtsin ka ise kodus sellise ehitada, selleks õpetati mind jootma –
tollal kutsuti seda tõesti tinutamiseks Jupid ja tööriistad tuli ise koos isaga osta.

Mudellennukite ehitamisel õpetati mind kõigepealt saagima. Esimene lennuk, mis oli ehitatud suures osas juhendaja abiga, maandus hoovis olnud puukuuri katusel. Teist korda maandus pioneerimaja kõrgel katusel ja korstnapühkija lubas selle alla tuua. Kuid jäingi ootama ja otsustasin ise tuletõrjeredeliga katusele minna. See oli terasredel, pealesaamiseks kasutasin eraldi puitredelit. Mul on sellest ronimisest ka isa tehtud foto. Alla ronides puitredel nihkus ja kukkusin maha, all olnud akende vahetusest jäänud klaasihunnikusse. Mõned väikesed armid on siiani kätel. Ei hakka huviringide värki rohkem kirjeldama, sellest tuleks vist terve raamat.
Ka väga põnevaid utiiliskäike (seisma jäänud vanatehnika, mis oli varuosadeks ja osa viidi ka vanametalli), kust hankisime igasugust metallikola alates laagritest ja meile muu vajalikuga. 2 ja 5 aastat vanemad tädipojad õpetasid nii mutrivõtit kasutama, kui ka laagri väljavõtmist mõnest mehhanismist. Enne kooli sai ehitatud näiteks puust tõukeratas, mille ratasteks olidki kuullaagrid. Kõlbas ainult asfaldile ja selle kolin tekitas linnas palju pahandust

Järgmine kolimine oli enne 1. klassi. Mul õnnestus oma kola ka kaasa võtta, kuid lubati ainult keldrisse ja see jäigi sinna vineerkasti. Selle kasti sain ca 10 aastat tagasi kätte, olin vahepeal täitsa ära unustanud. Vana maja keldris oli olnud vahepeal veeavarii ja ka teised kastid minu elektroonika ja motokoluga olid päris roostes ja õnnetud. Enne äraviskamist sobrasin kastides ja mulle meenus kogu lapsepõlv, osa juppe ka säilitasin. Leidsin näiteks „kohupiimaks“ muutunud plaatidega saksa raadio kaks pöördkondekat koos ümara isekeritud detektorvastuvõtja ferriitantenniga jne. Üks pöördkondekas oli isegi vasest. Esimese ehitamise ligikaudse aja määrasin siis kogu koluhunniku ja mälu järgi. Ega detektorvastuvõtja ei olnud ainuke.

Mind hämmastas hoopis rohkem mu tuttava väike tütar. Küsisin üle, ta oli siis 18 kuune. Istus diivanil, lutt suus ja mängis õega vist Super Mariot Lausa Wunderkind! Vanem õde oli ta mängima õpetanud.

Kui võrrelda tänapäeva paljude poiste huvisid, siis ükskord naljatasin, et enne treivad tite valmis, kui rattakummi täis pumpavad. Õhukummi lappimine on ka teismelise poisi jaoks raketiteadus. Proovitud! Mul oli 9. klassi suvise autobaasi autopraktika esimeseks tööks kapitaalremondi mootori paigaldamine veoautole. Juhendama ja abistama pidanud autojuht magas kongis vindise peaga, sest erinevalt sõidutunnist maksti talle remonditunni eest vaid kopikaid

Olin ka oma lastele paha isa – panin nad varakult edaspidi ja eriti tagurpidi autoga sõitma. Sundisin neid isegi rattaid vahetama, igasuguseid nivoosid jälgima – õli, jahutus, pidur ja vajadusel täiendama. Ka muud praktilist, mis võib teel ette tulla – näiteks puksiiris auto käivitamine jne.
Hea vähemalt teada, et lapsed ei jää kunagi hätta, kuigi neil on hoopis teised huvid.

[W@ldur]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Svago, kui saladus pole, millisest pioneeridemajast jutt käib?
Mul endalgi kodulähedal üks endine pioneeridemaja, ja ka sellel on hoovipeal mõned garaazid, nüüd ka hoovipeal mudelautode ringrada. Motot tehti seal ka ennevanasti suure isuga. Nurme tänaval see küll, Tallinnas.

[rainadov]

Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Asi on läinud pioneeride maja positiivsetele mälestustele! Ka minu raadiotehnika tee algas sellisest! Ringi juhendaja oli ka "raadiohull", tegeles amatöör raadiojaamadega ja tööl olles stasionaarsete saatjatega. Mälestus sellest ajast selline. Meil oli ringi toakaitseks 50A automaat. Nägin seal ühte suurt, 10mm paksust alumiiniumplaati, jõuahelate kümnekonna positsioonilise galett lülitiga, anoodtrafo ja isegi suurem sulavkaitse oli portselan alusel! Edasist palun elektriinspektoritel mitte lugeda!! Jah, selles noores 10-11 aastases "saatanas" tekkis kuratlik plaan teha paugutamist. Mõeldud tehtud! Montaaž kondekatelt viisakalt lüliti alla, kaitse (vist oli 10A või rohkem, vahele1:1 trafo juhe koos pistikuga külge! Plaat koos "KE" pakeliit isolatsiooniga elektrolüütidega lahtisele aknale tänava poole ja paugumasin tegutsema. Lõbu laialt, tulemus sama niikui Tootsil köstri käes. Oh! "Mis ma su saatanaga nüüd ette pean võtma. Löön ringist minema, lähed täiesti raisku!" Muidugi kahjuks kõiki lõhki ja lendu lasta ei õnnestunud, enne tõmbas üks karvane käsi juhtme seinast. Ringist mind siiski minema ei löödud, isegi peale keskkooli sain TV jaama, sama ringijuhendaja tutvuse kaudu tööle, aga hiljem juba ilma tutvuseta väljaspool Eestit vabariiklikule kohale õppima! Ei kahetse! Raske oli, aga hakkama sain ja leib on siiani laual! Rääkimata tuttavate ja sõprade ringkonnast üle ilma! Üldiselt on elus, et nii kuidas sina külale, nõnda küla sinule ja neid vilju, dividente saan siiani! Lähiriikides pole probleemi peatumistel isegi öösiti, tasuta kontserdid ja esietendused. Ka endal tuleb teisi aidata, aga see on meeldiv tegevus! Ükskord Riias sadasin öösel kella 2 ajal sisse, sest olin roolikeeramisest põrgulikult väsinud! "Tere! Mulle palun 1x2m põrandapinda ja kui magan võid mind sõimata kuidas tahad!" See oli veel vallaline neiu. Õppis naaberinstituudis! Aga meil olid sõbra suhted! Mitte...? Sõimata ei saanud, ulualust küll. Hommikul kohv ja linnaekskursioon. Peale lõunat Eesti poole edasi! Elu niikui lill!

[olevtoom]

Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Selle mälestusteteema võiks iseseisvaks teha.

[rainadov]

Vs: Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Selle mälestusteteema võiks iseseisvaks teha.

; Hilja, eks igaüks ole oma teekonda pidanud läbima!

[Scott]

Vs: Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Selle mälestusteteema võiks iseseisvaks teha.

Mõtlesin sellele juba varem.

Mis oleks hea pealkiri sellele?

[saformo]

Vs: Re: Vs: Naljakad juhtumised ning äpardused -õnnetused

Mõtlesin sellele juba varem.

Mis oleks hea pealkiri sellele?

Pakun nagu ühes laulus:

"Oi aegu ammuseid ..."

Mati Nuude: https://www.youtube.com/watch?v=yRh1bCEV2cw