Kui see on Sinu esimene külastus, siis tutvu
palun korduma kippuvate küsimustega klikates selleks ülal asetseval lingil. Enne uue postituse lisamist pead Sa registreeruma.
Postituste lugemiseks vali meelepärane foorum allpool olevast nimekirjast.
Teade
Collapse
Foorumi reeglid.
Foorumi reeglistik on uuendatud. Palume tutvuda ja arvesse võtta.
Süüteküünlast: parima tulemuse on andnud pika keermega NGK LZKAR7A. Selle analoog on Champion REA6MC. Need küünlad ulatuvad hästi ahju põlemiskambrisse, kuigi standardkujul on ka nendega tahmumise probleeme, sest ahju koldes süüteküünal asub võrdlemisi jahedas tsoonis ega soojene isepuhastumise temperatuurini. Lühikese keermega küünlad tahmuvad seevastu väga kiirelt, paari käivitamisega. Sestap sai süüteküünalt modifitseeritud tahmumise probleemi vastu. Pilt räägib rohkem kui 1000 sõna: Süüteküünla sädevahemik originaalkujul. Eemaldame külgelektroodi, näha on tahma, mis sinna on kogunenud. Tahm on voolu juhtiv aine ja kui tekib sild küünla elektroodide vahele, siis sädet ei teki, vool šunteerub mööda tahma. Treime maha mutrivõtme jaoks mõeldud kuuskandi. Sobilik diameeter on Ø13..14 mm. Kui treimisvõimalus puudub, võib seda teha käia või viili abil. Treime maha keermestatud osa keskelektroodi ümbert. Paras mahavõetav osa on 4...5 mm. Treimisvõimaluse puududes võib seda teha ka relaka või rauasaega. Ettevaatlikult, keskelektroodi keraamiline isolaator võiks terveks jääda. Süüteküünal modifitseerimise vahefaasis. Keskelektrood. Otsime paar seibi. Terasseib on mõõtudega Ø12x19...20 ja vaskseib välismõõduga Ø19..20 mm. Seibid on vajalikud süüteküünla tihendamiseks. Asetame seibid süüteküünlale, järjekorras nagu fotol on näidatud. Alles jääb ka süüteküünla originaal tihendusseib. Ahju originaal hõõgküünal näeb välja selline. Pildil olev isend tarvitab 15A voolu 4V juures. See on üks peamine põhjus, miks kogu seda sädesüüdet teha. Eemaldame hõõgküünlalt roostevabast plekist toruja katte. Muudame selle diameetrit väiksemaks, nii et välisdiameeter on Ø12 ringis. Selleks tuleb lõigata õmbluse kohalt väike riba metalli maha. Keevitame tekkinud torukese mõne punktiga kokku. Keevitame tekitatud torukese süüteküünla otsa. Toruke on vajalik, et tekitada keskelektroodile vari koguneva tahma eest. Tahm koguneb nüüd torukese välispinnale, kust see lendub peagi ega lühista sädeelektroode. Torukest võib teha ka terasest, algse hõõgküünla kaitsetoruke juhtus lihtsalt olema käepärast ja roostevabast materjalist. Muu toruke tuleb sobivalt pilutada või perforeerida, et süüdatav gaas pääseks süüteküünla elektroodide juurde. Liiga hõredaks ei tohiks torukest teha, siis see ei varja küünla elektroode tahma eest piisavalt. Külgelektroodiks kujuneb nüüd torukese pind. Tuleb silmas pidada, et sädevahemik ei saaks liiga suur, muidu säde ei löö üle. Vajame ka algse hõõgküünla kinnitusmuhvi. See modifitseerimist ei vaja. Muhv käib süüteküünla isolaatoriosa peale ja peab istuma parajalt maha treitud/käiatud/viilitud kuuskandi kohale. Süüteküünla katsetamiseks ühendame selle piibuga. Ei tohiks unustada küünla korpust ühendada süütepooli/ahju korpusega. Anname süüdet! Selline plasmalaadne säde süütab gaasi kindlasti. Külgtoruga kaitstud sädevahemikuga süüteküünal vajab üsna harva puhastamist. Paigaldame süüteküünla algse hõõgküünla muhvi abil. Muhvi pingutamisega ei maksa liialdada. Piip peale ja valmis on. Kasutatav küünlapiip peab olema 0-oomise takistusega, sest mõlemal eelmainitul süüteküünlal on raadiohäirete summutustakisti juba sisse ehitatud. Kaks raadiohäirete summutustakistit jadamisi tõstaks küünla läbilöögipinge nii kõrgeks, et tõenäoline oleks läbilöök süütepoolis. See ei ole tervislik.
Küsimus oli ka püromeetrilise termostaadi andurist. Anduri otsik, mis käib koldes paiknevasse torukesse. Andur sisaldab termopaari, mis töötab kuni +800°C, kuid anduri juhe ise ei ole nii kuumakindel. Juhet ennast ei tohi kolde torukesse sisestada! Anduri kinnitamiseks on väike tuts, millel tuleb keeret veidi maha käiata/viilida, siis istub see ilusti. Andur paigaldatuna.
Tegu on siiski silikoonist voolikuga.
Peale tuleb veel roostevaba sukk, kui asi valmis on.
Ja ikkagi ei saa soovitada otseselt muud materjali kütuse koldesse sisestamise kohale kui metalli. Näiteks on võimalik kasutada algset kütusetorukest, mis käib karburaatori ja kolde vahele. Küsimus on siin kolde temperatuuris, mis on üsna kõrge ja kunstmaterjalid käituvad kuumaga imelikult, ka silikoon. Gaasi korral tuleb kasutada gaasivoolikut.
viimati muutis kasutaja Scott; 29 December 2012, 03:22.
Põhjus: kokku
Mulle meeldib GU-50 lähenemine küsimusele, sest see on "puust ja punaselt" pisiasjadeni selgitav! Otsitud on lahendust, aga mitte "ärategemist" kellelegi. Minu eelnev selgitus gaasiahjust oli näidata, kuidas töötas lihtne, ilma erilise elektroonikata, ( suurusega 6x6x3 meetrit) tööstuslik 3 gaasiahjuga seade, tegelikkuses ja seda ilma jamadeta. Edasised teed jäävad igaühe enda otsustada! Praktika on tõe kriteerium. See oleneb aga võimalustest ja teadmistest seda praktikat teostada. Kõige hullemad asjad on laibad, sest viimaste najal on saadud kogu ohutustehnika ja ohutuse eeskirjad!
viimati muutis kasutaja rainadov; 11 October 2012, 22:17.
Põhjus: täht
Olen siin nüüd päris pikalt maadlenud, aga päris finishi-sirgele pole veel jõudnud. Nimelt on ikka puudu see originaal kvartspulgaga mikrolüliti. Proovisin vahepeal praeahju termostaadiga, aga selle "datšik" on liiga pikk, et seda mugavalt põlemiskambrisse paigutada. Katsed seda lühendada ja otsa kõvajoodisega sulgeda kukkusid läbi.
Süüte skeemi sain kenasti kokku joodetud ning töötab probleemideta. Hetkel tegelen juhtseadme montaazhiga, sinna sisse lähevad nii süüte generaator, termokontroller kui ka 2 releed. Põhja alla on paigutatud 2 militaar pistikut (toide ning ahju kaabel) ning solenoid. Küünla tegin samuti ümber, algmaterjal on sama, põlemiskambrisse ulatuva perforeeritud toru tegin roostevabast terasest torust. Süütepool pärineb hiina pitbikelt.
Kolde anduriks on mõttekam kasutada püromeetrilist termomeetrit, see annab kütuse kokkuhoidu, kuna töötab täpsemalt kui elektromehaaniline ja võimaldab koldest rohkem jääksoojust kätte saada.
Samuti tuleks kasutada ahjul sisend- ja väljundõhu piiravaid suudmeid, muidu jookseb ahjust õhk väga kiirelt läbi ja ei jõua piisavalt soojeneda. Originaalis on ca 70 mm diameetriga koonilised suudmed nii sisend- kui väljundotsal.
viimati muutis kasutaja GU50; 27 December 2012, 09:40.
Siin oli varem juttu et vendilaator ja kuumus.
Kas seda puhujat ei saa panna sinna sisendi poolele?
Seal kus on külm.
;
Sattusin uuesti teema peale ja seepärast vastan. Koldes oli ülerõhk ja väljatõmbes (korstnas) alarõhk, milliste olemasolu kontrolliti pidevalt rõhu membraanklappidega. Need omakorda mirolülitite kaudu juhtisid vastavaid ventilaatoreid, mis neid üle-alarõhke tagasid. Väljatõmbe ventikas oli 8 gabariidiga (asjaga seotule see number ütleb väga palju, teistele ettekujutluseks on see agregaat tsentrifugaalventilaator, läbimõõduga ~2,5 meetrit ja paksusega ~1,5 meetrit) ja alumiiniumist, nii tiivik kui ka kest, et poleks ka juhuslikul nende kokkupuutel, sädemeid.
Tõenäoliselt tulebki püromeetrilise peale asi teha. Lihtsalt hetkel on rahadega kitsas, järgmine kuu samuti midagi rõõmustavat ei ole .
Gaasiballoon on ka maal, nii et testida pole hetkel millegagi.
Mul neid otsakoonuseid pole, eks katsetuste käigus selgub, on neid vaja või ei. Iseenesest peaks rohkem õhku hoopis efektiivsem olema toa kütmisel, pakun, et neid koonuseid on pigem vaja auto küttetorustikuga ühildumiseks.
Õhk vuhiseb ilma koonusteta liiga kiiresti koldest läbi ja ei soojene piisavalt. See viib kütuse ülekulule. Eks sa mõõda väljuva õhu temperatuure koonusega ja ilma, saab asi selgeks. Kogemusest ütlen, et ka koonustega aeglustatuna ei kuumene õhk koldes just ülemäära. Spetsifikatsiooni järgi peaks standardseades ahi soojendama sisenevat õhku 80⁰C võrra, ütleksin et see on veidi üle pakutud. Koonused võib muidugi keerata lihtsamal kujul plekist või kasutada mingeid valmis lehtreid. Koonuse teine effekt võiks olla ka müra vähendamine.
Väike küsimus: mis põhjusel tahad seda asja õliküttele? Oled ise/on tuttav rekkamees? Selle kütteseadme tarbitava bensiinikoguse (0,4L/h) peaks nüüd küll jaksama soetada
Gaasi kasutamise eelisteks on väike voolukulu, juhtimise mugavus ja põlemise puhtus, kokkuvõtvalt ökonoomia. Kütteõliga on seda raskem saavutada, sest süütamine muutub keeruliseks ja voolu söövaks. Kulu suhtes bensiinil ja kütteõlil sellist märkimisväärset vahet nagu mootorite korral ei tule.
Comment