Jootekolb on tööriist, milleta elektroonik kuidagi hakkama ei saa. Ei pea tingimata omama hirmkallist ja -uhket jootejaama, tagasihoidlikumate tõlvikutega saab samuti suurepäraselt hakkama. Enam-vähem kõik tinutamised saab tehtud ka endise N.-Liidu territooriumil toodetud töövahendiga. Tuleb vaid silmas pidada mõningaid ettevaatusabinõusid.
Jootejaama/-kolvi soovitatavad omadused
Enamus "tavalisi" jootekolbe toitub 220V võrgust. Hea ja mugav, kuid siit tuleneb esimene oht. Nimelt kipub tõlviku kütteelement pika töötamise käigus lekkima, misjärel kolvi otsale ilmub seesama värskendav 220V sirakas. Enamikule skeemidest mõjub selline ergutamine pahasti ja nad panevad toru ära… Loomulikult võib "noolega kapi" sisu mõjuda liiga värskendavalt ka kolvi operaatorile. Niisiis: oleks hea kui saaks kolvi kuuma otsiku vooluvõrgust kindlalt isoleerida. Samuti ei teeks paha kasutada kolvi toiteks veidi madalamat pinget, näiteks 24V.
Staatilise elektri laengud võivad õrnu elektroonikakomponente vigastada (kassi pole ilmtingimata vaja omada, staatilised laengud tekivad isegi nt. toolilt tõustes). Õnnetuste vältimiseks peaks kolvi otsik olema maandatud.
Võrgukolvid omavad kas sisseehitatud bimetallkontaktiga termoregulaatorit või on konstrueeritud niiviisi, et otsik ei kuumeneks ülemäära. Kõik, mis liigub ka kulub. Eriti kehtib öeldu bimetallregulaatorite kohta. Tulemuseks on otsiku ülekuumenemine, mis selle (suhteliselt kalli) detaili eluiga märkimisväärselt lühendab. Effekt on progresseeruv: kõrbenud otsik on lühem ja järelikult sama energiaga kõrgemale temperatuurile köetav, mis teda veelgi enam põletab. Eriti kehtib see ilma termoregulaatorita kolbide kohta. Siit tuleneb teine nõue heale kolvile: ta peaks sisaldama korralikku jooteotsiku temperatuuri regulaatorit. Soovitav oleks, et regulaator omaks infot kuuma otsiku enese temperatuuri kohta mitte mingi suvalise kuumema punkti kohta kolvi korpuses (paraku käituvad nimelt sedaviisi bimetallandurid). Nii saaks mingi massiivse detaili jootmisel otsikut kütta suhteliselt suure võimsusega ja vastupidi: jõude seistes lülituks küte sisse vaid lühikesteks hetkedeks.
Kõik eespool kirjeldatud soovid täidab nn. jootejaam. Jaama kuumutuselement saab toite enamasti üle eraldustrafo, mille väljundpinge on ohutuskaalutlustel 24V. Otse kuuma otsikuga kontaktis on termoandur, mis juhtelektroonika kaudu hoiab kolvi alati soovitud temperatuuril.
Loe artikli täisversiooni siit
Kommenteeri ja arutle antud artikli teemadel käesolevas foorumi teemas
Jootejaama/-kolvi soovitatavad omadused
Enamus "tavalisi" jootekolbe toitub 220V võrgust. Hea ja mugav, kuid siit tuleneb esimene oht. Nimelt kipub tõlviku kütteelement pika töötamise käigus lekkima, misjärel kolvi otsale ilmub seesama värskendav 220V sirakas. Enamikule skeemidest mõjub selline ergutamine pahasti ja nad panevad toru ära… Loomulikult võib "noolega kapi" sisu mõjuda liiga värskendavalt ka kolvi operaatorile. Niisiis: oleks hea kui saaks kolvi kuuma otsiku vooluvõrgust kindlalt isoleerida. Samuti ei teeks paha kasutada kolvi toiteks veidi madalamat pinget, näiteks 24V.
Staatilise elektri laengud võivad õrnu elektroonikakomponente vigastada (kassi pole ilmtingimata vaja omada, staatilised laengud tekivad isegi nt. toolilt tõustes). Õnnetuste vältimiseks peaks kolvi otsik olema maandatud.
Võrgukolvid omavad kas sisseehitatud bimetallkontaktiga termoregulaatorit või on konstrueeritud niiviisi, et otsik ei kuumeneks ülemäära. Kõik, mis liigub ka kulub. Eriti kehtib öeldu bimetallregulaatorite kohta. Tulemuseks on otsiku ülekuumenemine, mis selle (suhteliselt kalli) detaili eluiga märkimisväärselt lühendab. Effekt on progresseeruv: kõrbenud otsik on lühem ja järelikult sama energiaga kõrgemale temperatuurile köetav, mis teda veelgi enam põletab. Eriti kehtib see ilma termoregulaatorita kolbide kohta. Siit tuleneb teine nõue heale kolvile: ta peaks sisaldama korralikku jooteotsiku temperatuuri regulaatorit. Soovitav oleks, et regulaator omaks infot kuuma otsiku enese temperatuuri kohta mitte mingi suvalise kuumema punkti kohta kolvi korpuses (paraku käituvad nimelt sedaviisi bimetallandurid). Nii saaks mingi massiivse detaili jootmisel otsikut kütta suhteliselt suure võimsusega ja vastupidi: jõude seistes lülituks küte sisse vaid lühikesteks hetkedeks.
Kõik eespool kirjeldatud soovid täidab nn. jootejaam. Jaama kuumutuselement saab toite enamasti üle eraldustrafo, mille väljundpinge on ohutuskaalutlustel 24V. Otse kuuma otsikuga kontaktis on termoandur, mis juhtelektroonika kaudu hoiab kolvi alati soovitud temperatuuril.
Loe artikli täisversiooni siit
Kommenteeri ja arutle antud artikli teemadel käesolevas foorumi teemas

Comment