Vs: Radiotehnika Y 101 lõppvõimendite transistorid
Nendel karbipaberitel olid kirjas vaid kriitilisemad parameetrid ja need üldjuhul ikka kehtisid, pigem on paremad. Ma pidasin silmas igasugu graafikuid. Osa on küll samasugused kaamelikujulised vooluvõimenduse omad, kuid on ka päris hea lineaarsusega. Neid graafikuid vaadates imestasin, et paljud transid pole paari moodigi. Kuid ise üle mõõtes olid siiski - ilmselt ongi valed või siis esimesed ja hiljem tehnoloogia täiustus? Varem polnud seda märganud, kuna mõõtsin põhiliselt 1..3 fikseeritud Ik punktis ja nüüd saan mõõta terves diapasoonis. Samas nägin mõõtes, et näiteks 2T transi karbipaberil oli kirjas Uke max=40V, Rbe=100 oomi puhul leke 1mA. Mõõtsin ja pingel 120V - ma leket ei näinud, isegi 1uA ja isegi mitte siis, kui fööniga kuumutasin transi päris kuumaks. Mõõtsin üle 10tk. ja kõgi puhul sama. Ilmselt olid siis kirjas min parameetrid? Mul on olemas ka 2T kataloog, ka seal on andmed erinevad. On ka brošüüre, kus on parameetrid ja mõõtmised kirjas alates eri prijomkade kohta laiatarbest kuni tuumajaamade ja kosmose omadeni välja.
Või siis näiteks lõputransi piirsagedused. Andmelehel on kirjas, et üle 3MHz. Osadel on tärniga kirjas ka 12MHz. Mõõtes on veelgi rohkem. Estonia puhul oligi 3MHz lõputransi puhul 1kHz juures moonutud 0,005% ja 20kHz juures 0,03%. Kõrgema piirsageduse tõttu olid paljudel seetõttu ka 20kHz moonutused väiksemad. Piirsagedus ja alalisvoolu vooluvõimendus on ju omavahel seotud ja sellega olen mänginud võimendite ehitamisel alates kooliajast. Lõputransi puhul on ka väga oluline väike K-mahtuvus.
Analüüsisin oma mõõtetulemusi ja võrdlesin neid 2T kataloogiga, korpustega, markeeringutega aastatest 1984…1986.
Võib öelda, et 2T837 toodeti kaheks eraldi eesmärgiks ja kummagi puhul valiti need välja 3 pingeklassi järgi: 45V; 60V ja 80V. Kokku siis 6 erinevat, milliste parameetrid on päris head – näiteks küllastuspinge Uke on kõigil alla 0,3V. Mis nendele nõuetele ei vastanud, markeeriti KT837.
Paistab, et rahvamajandusele oli vaja odavamat, lihtsama tehnoloogia ning kehvemate materjalidega varianti suuremas koguses.
Nii tuligi mingist teisest tehase 18 erineva markeeringuga transistori. Selline suur erinevate markeeringute hulk viitab kehvale tehnoloogiale. Näiteks on nende kõigi lubatud küllastuspinge 3A voolu juures 0,9…2,5V.
Sealt ka suured erinevused karakteristikutes ja esimeste omad ei ole avalikud.
Paarilisusest mõtlesin nende voolude piirides, mis on konkreetsetes võimendites. Väljapool seda siiski mitte.
Esmalt postitatud Yxz poolt
Vaata postitust
Või siis näiteks lõputransi piirsagedused. Andmelehel on kirjas, et üle 3MHz. Osadel on tärniga kirjas ka 12MHz. Mõõtes on veelgi rohkem. Estonia puhul oligi 3MHz lõputransi puhul 1kHz juures moonutud 0,005% ja 20kHz juures 0,03%. Kõrgema piirsageduse tõttu olid paljudel seetõttu ka 20kHz moonutused väiksemad. Piirsagedus ja alalisvoolu vooluvõimendus on ju omavahel seotud ja sellega olen mänginud võimendite ehitamisel alates kooliajast. Lõputransi puhul on ka väga oluline väike K-mahtuvus.
Analüüsisin oma mõõtetulemusi ja võrdlesin neid 2T kataloogiga, korpustega, markeeringutega aastatest 1984…1986.
Võib öelda, et 2T837 toodeti kaheks eraldi eesmärgiks ja kummagi puhul valiti need välja 3 pingeklassi järgi: 45V; 60V ja 80V. Kokku siis 6 erinevat, milliste parameetrid on päris head – näiteks küllastuspinge Uke on kõigil alla 0,3V. Mis nendele nõuetele ei vastanud, markeeriti KT837.
Paistab, et rahvamajandusele oli vaja odavamat, lihtsama tehnoloogia ning kehvemate materjalidega varianti suuremas koguses.
Nii tuligi mingist teisest tehase 18 erineva markeeringuga transistori. Selline suur erinevate markeeringute hulk viitab kehvale tehnoloogiale. Näiteks on nende kõigi lubatud küllastuspinge 3A voolu juures 0,9…2,5V.
Sealt ka suured erinevused karakteristikutes ja esimeste omad ei ole avalikud.
Paarilisusest mõtlesin nende voolude piirides, mis on konkreetsetes võimendites. Väljapool seda siiski mitte.
Comment