Eraldiseisvate komponentide osatähtsus audiosüsteemis

[M.L]

Vs: Eraldiseisvate komponentide osatähtsus audiosüsteemis.

pedandid ei saa helitugevuse regulaatorit kasutada, see läheb vastuollu noodikirjas määratud dünaamikaga... https://en.wikipedia.org/wiki/Dynamics_(music)



O Fortuna's on mõned kohad tähistatud kui "FFF", see peab kõlama nii valjult kui saab...

Nii et kui kasutate sel kohal helitugevuse regulaatorit, siis kuulate muusikat valesti

Kas see tähendaks siis, et süsteem tuleb kuulaja ja kuulmiskoha järgi häälestada ja tekitada valikud: "Lava ees", "Lavast/esitajast 10 m kaugusel", "Lavast/esitajast 20 m kaugusel" , jne...? Signaali taseme määrab seljuhul ära salvestise nivoo, mis on vastavalt seadele, valjemalt poolt näiteks tervisekaitse nõuded, ja kuulaja saab lihtsalt valida koha, kus ta oleks justkui olnud? Kui valid koha "+100m", siis võiks ikka vaikselt kosta kogu esitus ja kui "Lava ees", siis lajatab täiega. Kas helivaljuse regulaator ei teegi mitte sama asja?

[OSX]

Vs: Eraldiseisvate komponentide osatähtsus audiosüsteemis.

Nii hõlpsalt need asjad ei käi - et võtame aga nivooks "lava -20m" või "lava -100m". Asi on selles et kui tegelikult kuulajat nihutada lava suhtes need meetrid, ei muutu vaid helitugevus vaid ka ruumihelide osised, "lava" mõõtmed laiuses, pillide suunakarakteristikud jne. Ja seda ei oska tänased VOLUME nupud kuidagi ei kompenseerida ega simuleerida.

Kuulasin natuke intensiivsemalt erinevaid viiulisalvestusi. Oma arust ka leidsin momendi mida viiulit salvestades ei satu väga salvestisse.
Nimelt viiuli põhjakaane heli peegeldus jääb tähelepanuta reeglina. Kuna mul oli võimalus valida vabalt ruumis kohta ajal mil viiulit mängiti, siis seda ma ka tegin. Ja kui asusin viiulist kaugusel nagu kodus kõlaritest kuulates, leidsin et viiuli põhja heli kostub ruumist hoopis mujalt kui kõrgemad noodid või ka sõrmitsemine. Põhjused miks salvestised ei anna seda edasi võivad olla mitmesugused, kuid esmalt asub mikrofon tavaliselt viiuli kohal veidi alla suunatuna ning sellega juba on spektraalne helipilt hoopis erinev saalis kuulajani saabuvast helist, üldistades on ju viiul mängides üle 45 kraadise nurga all kuulaja suhtes. Põhjast resoneeruv heli aga suundub esmalt hoopis alla põrandale ning sealt üle tagaseina peegeldusena kuulajani. Tähendab põhja heli liigub salvestavast mikrofonist hoopis eemale ning hiljem saabub mikrofoni sellisest suunast kus suunakarakteristik võib olla täiesti teistsugune. Lisaks on suund ka veidi keskelt paremale, see on pilli ees selgelt kuula. Viiuli heli omapärad tunduvad olemagi seotud just korpuse kõlaruumi omadustega, seepärast sumbunud hotellitoas ei pruugigi olulist vahet eri pillidel nagu olla, sest interaktsioon ruumiga ju praktiliselt puudub.
See järeldus kehtib ka akustiliste kitarride osas, arvestades muidugi pilli asendit nii mängija kui ruumi suhtes (oli oluline vahe kas mängija istus toolil otse saali põrandal või asetasime mängija 40cm kõrgusele poodiumile). Kuna lisaks viiulitele oli instrumente teisigi siis sai neid kõiki samal kombel kuulatud, isegi saalis leiduvat Steinway klaverit sai päris mitut moodi veeretatud, kaant asetatud ja liigendatud. Kõige vähem oli trikitamist ksülofoniga.

Niipalju siis tänaseks audioteemalisse vabasse mikrofoni .

[vanemleitnant]

Vs: Eraldiseisvate komponentide osatähtsus audiosüsteemis.

mikrofon tavaliselt viiuli kohal veidi alla suunatuna ning sellega juba on spektraalne helipilt hoopis erinev saalis kuulajani saabuvast helist

Sellest tulenevalt saab kõige loomulikuma salvestuse, kui panna saali kunstpea, mille kõrvades on mikrofonid. Ja loobuda erinevatest mikrofonidest ja režiipuldist hoopiski.

[moi]

Vs: Eraldiseisvate komponentide osatähtsus audiosüsteemis.

Ainult siis, kui oled seda nõus vaid kõrvaklappidega kuulama.

[ats]

Vs: Eraldiseisvate komponentide osatähtsus audiosüsteemis.

Ruumis pillide liigutamine ja nendega eksperimenteerimine on iseenesest väga tänuväärne ja arendav tegevus. Paraku on see mõeldamatu suuremate kooseisude puhul, kus tulevad mängu sellised faktorid nagu aeg, inimresurss, raha jms elemendid. Siis on vaja kiiresti asi purki saada ja loevad ainult kogemused. Mikrite optimaalne arv ja asetus on ajapikku välja kujunenud ja nendest standarditest niisama eksperimendi korras ei loobuta. Kunstpeaga ei lähe keegi tänapäeval sümfooniaorkestri plaati salvestama, kui see pole just selline taotlus. Kõrva ja mikri erinevus on ikkagi liiga suur. Ideaalis peaks ju saali keskelt kunstpea või näiteks ORTF'iga kõige parema ja ausama heli saama. Paraku pole mikripaaril sellist selektiivset kuulmist nagu inimkõrval ning hiljem seda asja plaadilt kuulates ei saa sa elusees samasugust efekti nagu istuks uuesti samas saalis.

[vanemleitnant]

Vs: Eraldiseisvate komponentide osatähtsus audiosüsteemis.

plaadilt kuulates ei saa sa elusees samasugust efekti nagu istuks uuesti samas saalis.

Seda minagi ning samuti on vastupidi. Mingi lugu plaadil kõlab juba taotluslikult teisiti kui saalis. Enne näiteks toodud Pink Floyd jms ei saagi saalis või veel vähem õues kõlada nii, nagu plaadil. Ja kumb esitus nüüd see "õige" on?

[Sonic]

Vs: Eraldiseisvate komponentide osatähtsus audiosüsteemis.

Seda minagi ning samuti on vastupidi. Mingi lugu plaadil kõlab juba taotluslikult teisiti kui saalis. Enne näiteks toodud Pink Floyd jms ei saagi saalis või veel vähem õues kõlada nii, nagu plaadil. Ja kumb esitus nüüd see "õige" on?

Nii ta on, Pink Floydi kontserdil oli heli kvadrofooniline. Aga Alan Parsonsi kontserdil oli kõik teisiti. Enne kontserdi algust kostis saalis muusika, eesriided olid kinni. Siis tuli järgmine lugu ja heli läks valjemaks, paari minuti pärast avati eesriie ning bänd oli laval ning mängis.