Kui see on Sinu esimene külastus, siis tutvu
palun korduma kippuvate küsimustega klikates selleks ülal asetseval lingil. Enne uue postituse lisamist pead Sa registreeruma.
Postituste lugemiseks vali meelepärane foorum allpool olevast nimekirjast.
Originally posted by martinj@Nov 17 2004, 19:17 Muide, seda teate, et mida nõrgem digisignaal, seda koledam. :P Mittelineaarmoonutus kasvab muideks pöördvõrdeliselt amplituudiga ja on tasemel -40 dB oma protsent juba...(lugesin kuskilt netist ja kontrollisin samuti). Signaal läheb lihtsalt kandiliseks.
Teame, teame,
aga su info on jälle puudulik, et mitte öelda suisa vale.
Korralikul CD-mängijal on THD -60 dB nivool alla 1%, väga headel ka alla 0,5%.
Originally posted by basic+Nov 18 2004, 12:40--></div><table border='0' align='center' width='95%' cellpadding='3' cellspacing='1'><tr><td>QUOTE (basic @ Nov 18 2004, 12:40)</td></tr><tr><td id='QUOTE'> <!--QuoteBegin-hipi@Nov 18 2004, 09:36 mu Denoni cd-mängijal on näiteks selline kaval protsessor peal
Tegelikult tuli meelde ka üks netis olev näide, mis on küll helikaardi kohta aga CD-mängijad on ainult natuke paremad. Event Layla
Kust tuleb välja et saab THD 1% -60 dB juures.
-60dB õnneks nii madal nivoo, et nii nagu puhas signaal, on ka moonutused vaevalt kuuldavad. Mingi ülisuure dünaamikaga (~90dB) loo puhul aga...mine hullu tea.
See Audio-CD oma 44kHz/16bit on üldse suht vilets tänapäevases mõttes. Sageduskara teoreetilist 22kHz peeti kodukasutajale täiesti piisavaks, kuigi helipildis on olulised ka kõrgemad sagedused.
No üle 0dB ei saagi digisignaal minna . Selleks ongi -12dB, -6db (profitehnikas vist isegi -18dB), mida võitakse kui "nulli", et signaal mingil juhul klippima ei hakkaks, või seatakse limitteriga paar detsi alla (digitaalse) nulli.
Tegelikult see detsibellide arvutus digi- ja analoogsignaalide puhul (eriti konvertimisel) on paras keemia .
Eks see graafik iseloomustabki rohkem seda, mis juhtub siis, kui digitaliseeritav analoogsignaal lubatud piiri ületab.
Ja ka seda, et võimalik ülisuure dünaamikaga signaal tegelikult madalamatel nivoodel moonutustesse mattub
Väga demagoogiline graafik.
Võrreldud on magnetlindi ja CD teoreetilisi võimalusi, praktikas on asi natuke teine.
Kumbki variant ei eksisteeri elus ilma reaalse elektroonikata, mis omab moonutusi ja müra.
Tegelikult tulekski võrrelda THD+ müra ja signaali suhet sest ühegi signaali harmoonilised ei saa olla väiksema nivooga kui on signaaliahela omamüra. Ilma müratasandajata saab magnetlindilt vist kuni 70dB signaali müra suhte, CDlt aga kuni 100dB
Iga signaaliahele moonutuse määrab tema kõige suurema moonutusega lüli. Kui toodud graafikutele lisada ka müra ja elektroonika moonutused on mõlemad jooned sarnased CD omale aga MC oma on tunduvalt kõrgemal (suurema moonutusega) kui CD oma.
Demagoogiline on arvata, et kahe füüsikalise parameetri sõltuvust kirjeldav graafik demagoogiat sisaldab. Või ei tohi hoopis CD ja magnetlinti omavahel võrrelda?
Kumbki variant ei eksisteeri elus ilma reaalse elektroonikata, mis omab moonutusi ja müra
Nõus. Aga käesoleva teemaarenduse kontekstis ja kasutades kaasaegset elementbaasi on nii müra kui ka moonutused (elekroonikas eneses) marginaalne nähtus.
Magnetlindi puhul tuleb signaali kahanedes tõesti vastu lindi omamüra (kasseti puhul ca -55 dB). Moonutused on suhteliselt väikesed ja proportsionaalsed signaali tugevusega, järsult suurenevad alles siis, kui magnetkandja küllastusse hakkab minema.
Digisignaali puhul on risti vastupidi, signaali kahanedes moonutused kasvavad oluliselt. Ning need moonutused on põhimõttelised ja vältimatud, sest tulenevad D/A muundi väljundsignaali astmelisusest. Mulle tundub, et see ongi peamine põhjus, miks proffe ei rahulda 44,1 kHz ja 16 bitti.
Muuseas, olemas oli ka DAT, mille makis helipea oli paigal. Helipea oli mitmerealine (vist 9 rida), kasutati signaali pakkimist ning suutis maha mängida ka tavalist kassetti. Nimeks DCC
Comment